lõpp hea, kõik hea

Rasputini raamat sai läbi. vana notiti maha, aga revolutsioon ikka toimus ja edasine on meile teada. Raamatu lõpus on tore peatükk "Autori järeldus", kus ta kirjutab, et raamat on kirjutatud 70ndates. Ja mida ta kasutas ajaloomaterjalidest ning mida ei ole kasutanud koos Rasputini-teemaliste raamatuarvustustega. Sellest järeldub muidugi, et kõik teised asjad on pullikaka ja tema teos on super. Võib-olla see ongi ainuke õige suhtumine, kui tahad ajalooraamatut kirjutada?
naljakas oli see, et siis, kui olin lugemise lõpetanud, vene uudistes näidati lõiku kloostrist, kuhu läks nunnaks üks rasputini armukesi ja ustavamaid fänne. Ja see Romanovite pere kanoniseerimine vene kiriku poolt on alati minu jaoks olnud väga küsitav teema. Aga - oma tuba, oma luba, töö (pühakud) on ikka tellija materjalist, mida on, seda kanoniseeritaksegi. Kui paremaid pühakukandidaate pole, aga nende järel vajadus on.