Maailma kõige tähtsam sündmus

Võtsin Bergmani kaasa saaremaale, aga ta osutus ühest nooremast prantsuse tsikist pisut vähem konkurentsivõimeliseks praegusel hetkel. Näppude vahele sattus prantsuse kirjaniku Anna Gavalda "Ma armastasin teda" - väike raamatuke, enamjaolt üks raamat on mahajäetud minia ja äia dialoog. Äi oli siis nooremast peast veits ägedam mees, pidas armukest, aga ei suutnud ka naist maha jätta ja nii said kokkuvõtteks õnnetuks kolm inimest: tema ise, armuke, keda jäeti maha, ja abikaasa. Miniat (ja 2 last) jättis aga tema mees ka mingi armukese pärast.
Üks asi, millega olen aga aga üsna päris, kõlas nii "Meie olemegi maailma kõige tähtsam sündmus".Kõlab pisut upsakalt, aga, nagu ütles mu sõbranna, tähtusega kaasneb ka vastutus :)

Enne seda sain veel üks kääburaamat läbi loetud (need kuni 200 lk lähevad ju 1-2 päevga) - Jonas Gardell ja «Вот так уходит день от нас, уходит безвозвратно» (nii lahkub meie juurest päev, lahkub igaveseks vms) - raamat õnnetutest inimestest ühes perekonnast, keegi leiab pärast armastust, keegi sureb ära, keegi ei saagi julgust kokku, et vihatud abikaasa maha jätta jne. Põhjamaade filmide stiilis raamat, et mitu tegelast jälgitakse samaaegselt ja siis selgub mingi hetk, et nad on omavahel seotud.
Paar fraasi: paradiis on koht, kus ei toimu mitte midagi (hm, kas gardell on seal käinud?);
30 on liiga vana, et lakkida küüsi sinise lakiga, ja liiga noor, et iluopole minna (Gardell, vana provikaator - loomulikult nõudsin maniküürija käest sinist lakki :))

petan oma lemmikspaad teise spaaga. ei ole rahul. Võib-olla kõrvalehüppeid ongi vaja selleks, et aru saada, et "oma" on üle kõige?